Maa sügavuste all – esimene osa: kohutav pimedus

Hingamine muutus raskeks.

Meie ümber oli vaid pimedus – selline pimedus, milles isegi valguse mõte tundus absurdne. Niisketelt seintelt tilkus vett, õhku täitsid kajavad helid ja aeg-ajalt kostis mõne tundmatu olendi kauge karje… sellest piisas, et meel halvata.

Mu käsi oli kaljul. Külm, märg ja värises imelikult. Võib-olla oli see mu kujutlusvõime või äkki liikus sein päriselt.

Professor Lidenbrock oli paar sammu eespool. Tal oli käes tõrvik, kuid selle valgus paljastas vaid tema näo – kõik muu neelas varjud alla.

„Stopp!“ ütlesin ma kähedalt ja pinges häälel. „Midagi… midagi liigub ees!“

Professor pöördus ja vaatas mulle otsa. Tema silmis polnud hirmu – ainult imestust. Justkui oleks ta seda hetke aastaid oodanud.

„Oleme lähedal… Ma tunnen seda, Axel. Maa tuuma saladused kutsuvad meid.“

Vaatasin tagasi. Meie kaaslane Hans istus vaikides seina ääres. Nägu higist läbimärjana, silmad tühjad. Ta polnud viimase tunni jooksul sõnagi lausunud, vaid vahtis ikka ja jälle ühes suunas.

Siis äkki värises maa.

Väga õrnalt, nagu ärkaks meie all mingi hiiglaslik olend. Seina pragudest kostis sügav heli – midagi, mis ületas inimkeele haardeulatuse.

Me kolmekesi jõllitasime teineteisele otsa. Selles pimeduses tundus kõik vaenlasena – isegi meie endi varjud.

Ja kuidas see kõik alguse sai?

Kaks kuud tagasi istusime Hamburgis vanas raamatukogus. Samas raamatukogus, kust leidsime kulunud raamatust peidetud sõnumi – sõnumi, mis sundis meid sellele teekonnale asuma. Teekonnale, kus iga samm jättis Maa ja aja seljataha... ja mille lõpp võib olla siin – keset seda pimedust, seda vaikust ja seda hirmu.