Teine osa: Suletud tunneli saladus

Veepiisad langesid nüüd meie tõrvikule. Tuli oli kustumas.

Me seisime kitsas tunnelis – nii kitsas, et professori õlg oli vastu kivi kriimustanud ja Hansu selg lõi pidevalt vastu lage. Mu hingamine muutus ebakindlaks. Hapnik maitses selles tunnelis teistmoodi – justkui kuuluks õhk teise aega.

Siis juhtus midagi... midagi, mis saatis meile jääd mööda selgroogu.

Tunneli suue meie selja taga oli sulgunud.

Ei mingit heli ega värinat. Käik, millest me just läbi tulime, oli nüüd kive täis, justkui poleks rada kunagi olemas olnudki.

„Kuidas… kuidas see võimalik on?” pomisesin ma.

Professor tõstis taskulambi kõrgemale ja selles virvendavas valguses nägime midagi – kriimustusi tunneli seinal. Justkui oleks keegi – või miski – püüdnud naelte või küünistega välja kraapida.

Hans ütles väriseval häälel: „Need jäljed… need on värsked.”

Astusin seinale lähemale ja puudutasin seda – kivi oli niiske ja kriimustused olid tõepoolest värsked. Keegi… või miski… oli üritanud siit põgeneda.

Professor hingas sügavalt sisse. „Need pole lihtsalt looduslikud moodustised, Axel. Need rajad… nad mõtlevad.“

„Nad arvavad nii?“ küsisin ma šokeeritult.

„Jah… vahel nad avanevad, vahel sulguvad. Mingi jõud siin all juhib meid – ja tahab, et me kuhugi läheksime.“

Võtsin taskulambi ja astusin sügavamale tunnelisse. Vesi loksus mu kanna all ja õhk oli täis kummalist lõhna – midagi mädanemise taolist... või ehk midagi ammu maetud olevat.

Siis me kuulsime seda – nõrka, pidevat sahinat… nagu roomaks midagi tohutut, kaugel meie all.

(Tagasivaade)
Kaks nädalat tagasi olime saabunud Reykjavíki. Islandi pealinna – pealtnäha rahulik, aga me teadsime, et olime seal vaid mõnepäevased külalised. Pärast seda pidi meie teekond minema allapoole – kaugele, kaugele alla.

Olime pakkinud kaasa vaid kõige hädavajalikuma: kuivtoidu, vee, tõrvikud ja kaardi – sama kaardi, mis osutas kustunud vulkaani suudmele, mida peeti meie teekonna võtmeks.

Professor oli rahul. Ta ei ajanud taga ainult Maa saladusi – ta otsis tõestust oma teadmistele.

Mina? Mind huvitas ainult tagasitee leidmine.

Tunnelis kajas jälle heli – nüüd lähemal.

Me kolmekesi pressisime kokku. Taskulamp virvendas. Hinge kinni pidades kuulasime.

Ja siis… nägime liikuvat varju.